leiud

OSVALD LÄÄNE

Osvald Lääne on üks neid sünnipärase andega kunstnikke, kes kitsaste aegade ja olude piirangute tõttu ei saanud täielikult välja arendada ja realiseerida oma ehedat talenti ega ka jäägitult rakendada aega ja jõude oma kirgliku kutsumuse – kunstiloomise teenistusse. Nii oli Osvald Lääne oma elu ajal väljaspool asjaomaseid ringkondi, milles teda peeti tülikavõitu autsaideriks, vähetuntud ja teatud suuremalt jaolt vaid kodulinnas Jõgeval ning selle ümbruses. Seega pole ta eesti kunsti uuemasse ajalukku jätnud oma jälge. Vähe sellest, kunstniku loomingut on üleüldse väga raske sobitada eesti kunsti üldpilti, milles ta tundub olevat võõrapärane ja eksootiline. Ometi väärib Osvald Lääne omanäoline ja isikupärane looming senisest hoopis enamat tähelepanu. Olgu siinkohal avaldatud tunnustust tollasele Tallinna Pedagoogikaülikooli Kultuuriteaduskonna Kunstiajaloo õppetooli tudengile Jane Suvistele, kes oma huvitavas ja elavalt kirjutatud proseminaritöös (a. 2000, juhendaja dots. Kaalu Kirme) on esmakordselt üldse käsitlenud Osvald Lääne omapärast loomingut.

Sündinud 3. septembril 1913 Naparisti talus Päde külas Vaimastvere vallas Jõgevamaal
Pärast algkooli lõpetamist põllutöödel kodutalus
1935 kaks kuud õpinguid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maatöödega teenitud raha eest
1935-36 ajateenistus eesti sõjaväes
1940-42 ehitustööl Tartus
1942-44 kunstiõpingud Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel Tartus (“Pallas”), kus jõudis pooleteise aastaga tõusta kolmandale kursusele (maaliõpetajana Aleksander Vardi)
1944 mobiliseerituna saksa sõjaväe abiteenistuses
1944-46 nõukogude sõjavangis Karjalas Medvežjegorski rajoonis
1950 lõpetas Jõgeva Töölisnoorte Keskkooli 8-klassilise kursuse
Kõik vahepealsed aastad kuni elama asumiseni Jõgevale (1959) töötas vanemate abistajana maatöödel kodutalus, pärast sõda ka kohalikus kolhoosis, hiljem samas brigadirina
1959 töötas Jõgeva Keskkoolis joonistusõpetajana
1960-79 töötas Jõgeva kultuurimajas kunstnik-dekoraatorina alates selle asutamisest. Muude tööde hulgas valmistas dekoratsioonid umbes kahekümnele harrastusteatri lavastusele
1961-65 õpingud Tartu Kunstimuuseumi kujutava kunsti kaugõppekursustel
1979-89 töötas Jõgeva kinos “Säde” rajooni kinovõrgu kunstnikuna
On osalenud 13 professionaalse kunsti näitusel Tartus, nende seas kahel vabariiklikul
Surnud 14. novembril 1990 Jõgeval

Niisiis põlvnes tulevane kunstnik Vooremaa talurentnike perekonnast. Osvald Lääne mälestusi ja järelejäänud arvukaid märkmeid sirvides jääb kõlama tõsiasi, et juba lapsena oli tegemist vastuvõtliku, emotsionaalselt kaasatundva, erksa ning läbinisti heasoovliku, puhta ja ausameelse natuuriga, kellele võisid rõõmu valmistada ka tagasihoidlikud ning paljudele temaealistele tavaliselt tähelepanuta jäävad pisiasjad. Nii erutasid teda looduse erinevad helid ning valguse, värvide ja faktuuride (nagu näiteks koor erinevatel puutüvedel) mäng. Too väike ja tasahäälne, ent tema jaoks muinasjutuline maailm osutus sedavõrd lummavaks, et ergutas last seda ka jäljendama. See on aga juba põhiline eeldus kunstnikuks saamisele. Kuue aastasena ostis ema talle laadalt lugemisoskuse õpetamiseks teada-tuntud kukeaabitsa uhke punase kukepildiga kaanel. Ja nii sündisidki laadaostude pakkepaberitele esimesed “oma pildid” kukest, kanadest, Reinuvader Rebasest, mis oma suure sarnasusega raamatupiltidele olla väidetavalt hämmastanud ka täiskasvanuid. Varsti täitusid ka lauda ja talu abihoonete valgekslubjatud seinad söetükiga joonistatud piltidega last erutanud lindudest-loomadest. Tolleaegne maarahvas oma valdavas enamuses ei pidanud kunstitegemist üleüldse tõsiseltvõetavaks tööks ning seepärast ei saanud ka noor Osvald Lääne loota mingisuguselegi vanematepoolsele toetusele või innustusele minna edasi õppima kunstitegemist. Nii jäi noormees pärast algkooli lõpetamist aastateks abistama oma vanemaid igapäevastes maatöödes kodutalus. Ent loominguind oli jäänud püsivalt hõõguma.

Alles kahekümne kahe aastase noormehena, niisiis küllalt hilja, oli O.Lääne maatöödel teenitud palgast suutnud kõrvale panna parajasti nii palju raha kui jätkus kahekuuliseks õpinguks Tartu “Pallases”. Siis saabusid taas päevad täis endiseid talutöid. Ent sõja-aastatel otsustas ta minna raha teenima ehitustöödele Tartus. Ilmselt oli teenistus piisavalt suur, sest seekord kõrvale pandud säästudest jätkus juba kaheks aastaks kunstiõpinguteks sealsamas Tartu “Pallases”. Maaliõpetajaks oli tal neil aegadel Aleksander Vardi – Pallase-koolkonna üks silmapaistvamaid meistreid, kes üsna varsti märkas Osvald Lääne suurt kunstnikupotentsiaali. Kirglikule pühendumusele lisaks oli noormees pärandina kodutalust kaasa saanud ka suure töökuse, koormustaluvuse ja usinuse. Nii osutusid O.Lääne edusammud õpingutes sedavõrd suurteks, et ta suutis pooleteistkümne aastaga läbida kolmeaastase kursuseprogrammi. Kolmanda kursuse lõputöödeks oli määratud neli erinevat teemat, millest lõpetaja oleks kohustuslikult pidanud teostama kaks. Noorele kunstitudengile osutusid jõukohaseks kõik neli, sealjuures sedavõrd edukalt, et kõik need osteti kaasõpilaste poolt kohapeal ära kui näitlik ja eeskuju vääriv õppematerjal. Just sõja ajal “Pallases” läbitud koolitus kujunes Osvald Läänele põhjapanevaks ja ainumääravaks. Kõik hilisemad kunstikursused ei suutnud ei omandatud kunstnikuoskustele ega ka kunstikreedole (mis, tõsi, kujunes välja alles mitukümmend aastat hiljem) enam midagi juurde anda ega ka varemõpitut sisuliselt muuta.

Õpingud katkestas 1944. aasta mobilisatsioon saksa sõjaväe abiteenistusse. Sakslaste taganedes ja nõukogude vägede lähenedes saadeti mobiliseeritud varsti laiali, ent mobiliseeriti uuesti, nüüd juba nõukogude armeesse. Siinkohal väärib märkimist üks ilmekas, lausa anekdootlikult mõjuv pisiasi, mis lähemateks aastateks määras ära Osvald Lääne saatuse, kuid iseloomustab ilmekalt ka tema omanäolist mõtte- ja tundemaailma. – Kõik kutsealused noormehed rivistati üles ja neile esitati üks üldine küsimus: “Kes teist on teeninud saksa sõjaväes?” Osvald Lääne, siiras ja ausameelses usus, et kõik, mida ta elus on teinud, on tehtud puhta südamega ja hästi, oli ainus, kes rivi ette astus. Tagajärg ei lasknud end oodata – noormees saadeti jalapealt vangilaagrisse Karjalasse. Ent ometi... Tegemist polnud mitte niivõrd mõne tavalise maapoisi lihtsameelsusega, kuivõrd just ideaalidest lähtuva siira õilishingega, kes alati püüab anda endast parima petlikus usus ja lootuses, et sama soovivad teha ka teised, mõtlemata eriti sellele, et see on vaid täitumatu unistus. Ent hea kunstikoolituse läbi teinud ning nüüd juba ka eluvitsad ja elukoolituse kätte saanud Osvald Lääne ei lasknud end heidutada. Aastaga oli ta võitnud kaasvangide, aga ka laagri juhtkonna usalduse kui vaikne ja heatahtlik, oma saatusega leppinud vang. Nii sai ta tähelepanu äratamata hankida endale tühja vabastamiskäsu blanketi ja, näinud mõne varem vabastatud vangi vabastuskäsku, suutis osava jäljendajana valmistada saapakontsast ka laagri pitsati. Omakäeliselt viseeritud vabastamiskäsu esitas tulevane kunstnik laagri väravasse ja väljus vabadusse kui õige mees muiste. – Nii vähemalt Osvald Lääne enda mälestuste järgi.

Sõda ja sellele järgnenud aastad tähendasid väga paljudele kunagiste ideaalide purunemist ning sisseharjunud elulaadi katkemist. Vabadusse naastes pöördus ta tagasi oma isamajja, jäädes esialgu abiks oma vanematele. Kolhooside loomise järel asus ta tööle ka ühismajandisse, kus tõusis tänu oma autoriteedile ja kindlameelsusele varsti brigadiriks. Ometi hellitas ta lootusi kunagi tulevikus taas kunstiga tegelema hakata. Nii on ta juba aasta pärast vangilaagrist vabanemist välja otsinud vanad värvid ja pintslid ning üritanud teha katsetusi oma maalimisoskuse taastamisel. Varaseim säilinud töö pärinebki 1947. aastast. See on maalitud vineeritükile – lõuend oli sõjajärgseil aastail suur defitsiit – ja kujutab külastseeni impressionistlikus aleksandervardilikus käsitluslaadis, ent on veel üsna kobav. Juba “Pallases” õppimise päevil äratas O.Lääne õppejõudude tähelepanu oma väga hea, kindla ja arenenud vormitajuga. Sõjale järgnenud aastatel otsiski Anton Starkopf üles kunagise andeka õpilase, soovitades tal hakata õppima skulptuuri. Kunagi oli O.Lääne tõepoolest katsetuseks vaid enda jaoks modelleerinud president Konstantin Pätsi portreebüsti ning seda oli näinud ka A.Starkopf. Ent skulptuur kui värvitu ja üksnes mahtudega opereeriv kunstiliik ei suutnud rahuldada Osvald Lääne eneseväljendusvajadusi, milleks ennekõike oli koloriit. Ja mis kõige peamine – 1950. aastal oli surnud kunstniku isa ning talu ülalpidamise kogu raskus jäi ema õlgadele. Ilmselt ei suutnud heasoovlik, üdini eetiline ja oma vanematesse ning kodukohta kiindunud Osvald Lääne isegi mitte ette kujutada, et ta võinuks lesestunud ja vananeva ema jätta üksinda murdma rasket talutööd, ise “egoistlikult” linna kunsti õppima minnes. Vähe sellest. Tõenäoliselt oli soov jääda toetama oma ema just see põhjus, miks tulevane kunstnik isa surma-aastal, pärast põhikooli lõpetamist loobus koguni keskhariduse omandamisest.

Varavalgest hilisõhtuni vältava talutöö kõrval osutusid just 1950. aastad, seda vähemasti talviti, eriti intensiivseks enesetäiendamise ja enesekoolitamise ajalõiguks, ehkki elav huvi meid ümbritseva maailma vastu ja ind ennast harida püsis elu lõpuni. Sel ajal luges O.Lääne palju eesti kirjanduse proosaklassikat – Tammsaaret, Vildet, Oskar Lutsu, aga ka poeesiat, eriti Betti Alveri luulet. Loetu on kunstnikku kohati sedavõrd paelunud, ta on kirjandusteose sisusse sedavõrd sisse elanud, et üksnes enda tarbeks on ta seeriatena loonud omaenda isiklikud illustratsioonivariandid. Enamasti on need monokroomsed ja käsitluslaadilt jutustavad, nagu Alo Hoidregi illustratsioonid tollal ilmunud väljaannetele. Tehniliselt teostuselt on need omamoodi meisterlikud, ent neis puudub sädelev originaalsus – A.Hoidre eeskuju on osutunud liiga lummavaks ja kammitsevaks. Ja siin avaldubki Osvald Lääne tolleaegse loometegevuse üheaegselt nii tugev kui ka nõrk külg. Kunstnik suutis nimelt hästi sisse elada ja jäljendada paljude teiste omanäoliste meistrite eripalgelisi käsitluslaade. See aga takistas kunstniku enda ainuomase käekirja väljakujunemist, lükates niiviisi iseseisvaks kunstnikuks küpsemise paljudeks aastateks ebamäärasesse tulevikku.

1950. aastate lõpus viljeles O.Lääne ka karikatuuri, milles sageli avaldub kunstniku erksus tollases ühiskonnas ilmnenud valupunktide suhtes, seda eriti just vildakates eetilistes hoiakutes. Ehkki mõningaid neist oli ta näidanud Jaan Jensenile – ühele tolleaegsele juhtivale karikaturistile, kes väidetavalt olla neid väga kiitnud, keeldus ülipopulaarne ajakiri “Pikker” – sel ajal ainus eesti huumoriajakiri – neid avaldamast põhjendusega, et nende sisu ja tase ei vastavat ajakirja suunitlusele. Niisiis järjekordne tagasilöök pikas ebaõnnestumiste ahelas teel tunnustuse taotlemisel kunstnikuna.

Ilukirjanduse lugemise kõrval tutvus O.Lääne noil aastail põhjalikumalt kunstialase kirjandusega, lugedes muu hulgas ka kitsalt kunstiteoreetilisi käsitlusi. Oma kolhoosiliikme tagasihoidliku palga säästud on ta enamasti kulutanud isikliku kunstialase raamatukogu soetamisele, mis aastate jooksul, tollaseid kitsaid olusid ning raamatute kättesaadavust arvestades kujunes võrdlemisi rikkalikuks. Üllatab Osvald Lääne hea orienteerumine kunstiajaloos, seda eriti prantsuse maalikunstis alates impressionistidest kuni kubismini välja. Eriti kõrgelt hindas kunstnik Pierre Bonnard'i (1867-1947) – sajandivahetuse prantsuse kunstirühmituse Les Nabis liiget ning üht silmapaistvamat koloristi üldse, aga ka teisi selle rühmituse liikmeid, kelledelt ta näib olevat saanud tugevaid impulsse ning kes kõik näivad olevat kujundanud O.Lääne hilisemat kunstnikukreedot, sealhulgas ka tema kunstiteoreetilisi veendumusi.

Praktilise kunstitegemisega näib O.Lääne olevat tollal tegelnud mõõdukalt ja sealjuures üsna enesekriitiliselt – säilitamist väärinud tööde hulk on lõppkokkuvõttes osutunud väikeseks. Kunstnik on järjekindlalt, ehkki edutult püüdnud leida vaid talle ainuomast käekirja ning teinud katsetusi kõikvõimalikes erinevates, sealjuures ka erinevatest epohhidest pärinevates käsitluslaadides. Ta on püüdnud jäljendada nii oma lemmikut Pierre Bonnard'i kui ka eesti tollal nii tüüpilist uusimpressionistlikku maastikumaali oma summutatud, enamasti ühele värvitoonile allutatud koloriidiga. Ei puudu isegi katsetused akadeemilises, igavavõitu fikseeriv-realistlikus laadis (autoportree aastast 1960, akvarell) – käsitlus, mis kunstniku temperamenti arvestades oli talle võõras, ent mis ometi ilmekalt demonstreerib vähemalt Osvald Lääne kunstikoolituse tugevaid tehnilisi aluseid.

Alles ema surm aastal 1958 muutis ka O.Lääne eluhoiakuid. Nüüd oli ta oma loomulikest ja talle nii enesestmõistetavatest pojakohustustest prii ning võis ilmselt esmakordselt üldse kellestki otseselt sõltumata hakata realiseerima oma tulevikuplaane. Juba järgmisel aastal asub ta elama Jõgevale oma noorema venna majja. – Siin oleks õige hetk pöörata tähelepanu Osvald Lääne isiksuse omapäradele, mis tulevikus saidki ainumääravaks tema küpse ja iseseisva loomingu kujunemisel. Kunstniku kaasasündinud tundeerksus, tundlikkus, loodusearmastus ja tähelepanuvõime kõige kauni vastu olid omadused, mis peegeldasid ka elutervet ja terviklikku realiteeditaju. Tema väärtushinnanguid oli kujundanud kodukandi pärimuskultuur – põlvkondadevaheline järjepidevus ja vanema põlvkonna notoorne autoriteet. Osvald Lääne vanemad olid vähenõudlikud, karsked ja töökad. Neidsamu omadusi suutsid nad edasi anda ka oma pojale. Kunstnik on arvukates märkmeraamatutes korduvalt tsiteerinud oma isa, kes noorel mehel soovitas kasvõi sõnnikut ümber laduda, et ainult mitte olla tegevuseta, lisades eelistusena teha tööd võimaluse korral mitte masina, vaid kätega, sest selline töö tuleb südamest.

Märkimisväärne on O.Lääne erk sotsiaalne närv. Kunstnik tundis elavat huvi meid ümbritseva maailma vastu ja seda mitte ainult kitsamas kunstivaldkonnas. Teda näis olevat huvitanud loodushoid, tervislik toitumine, tehnikaajastu saavutused, ent ka nende saavutuste hind ning oht nii looduse tasakaalule kui inimese tundemaailma lamestumisele. Nii oskas ta inimeses hinnata just terviklikkust üheaegselt nii tema kordumatus individuaalsuses kui meile kõigile ühises ja meid omavahel ühendavas osaduses loodusega. – Siit võibolla ka põhjus, miks vähestel tehnilistel objektidel kunstniku maalidel on sageli negatiivse varjundiga tähendus. Kunstnik on öelnud: “Inimeses ma ei taotle ilusat – vaid tahan näha täiuslikku, vormisügavat, jõulist ja tervet inimest”. Terve, jõuline ning terviklik oli Osvald Lääne ka ise. – Eriti just 1950. aastatel tegeles ta aktiivselt spordiga, olles kohaliku võrkpallimeeskonna arvestatav liige, ent mängis huvi ja eduga ka malet. Ühes järjekordses märkmeraamatu sissekandes suudab kunstnik tabavalt kirjeldada, millisena ta ise määratles terviklikkust: "Üle kõige meeldib mulle hästi puhas klaas ja kus sees on hästi puhas vesi. Ka sarnased inimesed meeldivad mulle sellepärast, et ma ise olen täpselt niisugune, nagu hästi puhas klaas, hästi puhta veega. See tähendab, välimus on ka sisu. Kuid paraku tänapäeval sarnaseid inimesi vähe leidub!"

Nii on ka mõistetav, miks kunstnikku jätkuvalt ja elavalt paelusid just lapsed oma loomulikus loodusläheduses ja maailmale avatud võltsimatus eheduses. Veel mõned ilmekad sissekanded märkmeraamatuist: “Tunnen ennast lapsena, mulle näib elu hiigelsuure lasteaiana, mille on loonud väga kurjad täiskasvanud. Kui ma lastega satun jutlema, siis vaadatakse mulle võõriti. Ei teata, et ma ise olen ka suur laps. Mulle meeldib suur loodus lastes!” ning “Peab raiskama palju aega – et lõpuks nooreks saada.” – Need on hellad tunded ja puhtad mõtted. Ometi osutuvad iga isiksuse olemuse avamisel eriti kõnekateks need ideed, mida keegi mõne suure mõtte- ja sõnameistri teose lugemisel on tahtnud esile tõsta. Sest just need sententsideks lihvitud aated on eriliselt resoneerunud tsiteerija enda mõtte- ja tundemaailmaga. Nii on O.Lääne oma märkmevihikutes läbi aastate korduvalt osundanud ja sageli ümber sõnastanud india suurvaimu Mahatma Gandhi kahte kuldset tarkust: “On olemas vaid üks kultuur – heasoovlikkuse kultuur”. Ning eriti tihti: “Kõik, mida me teeme, teeme me iseendale. Teeme head – teeme head endale. Teeme kurja – teeme kurja ikka iseendale”.

Need kunstniku isiksuse omapärad selgitavadki, miks Osvald Lääne hilisem küpse ea looming on tollase eesti kunsti kontekstis harjumatult tundeline, soe ja inimkeskne. Nii saab ka mõistetavaks, miks kunstnik järjekindlalt kaitses looduslähedase vormiga kunstikäsitlust kui universaalset meetodit – omamoodi “nähtavaks tehtud vaikivat kõnet” inimestevaheliste suhete kujutamisel.

1960. ja 70. aastate kunstiringkondades domineerisid hoiakud, mis eriti noorema põlvkonna hulgas eelistasid modernset, uuele tehnikaajastule vastavat vormikeelt. Seetõttu oli traditsioonilise kunsti looduslähedasem vormikõne koos oma “sentimentaalse” sünteesiva tundeväljendusega taandatud tahaplaanile. Eelistati radikaalselt teiseilmelist ning eelkõige uutele vormiotsingutele rajatud kunsti. Seepärast suhtuti tollal isegi selliste figuratiivse kunsti vanameistrite loomingusse nagu Evald Okas, Günther Reindorff ja Eduard Einmann – kõik NSVL Kunstide Akadeemia akadeemikud, kui vanamoodsasse möödanikunähtusse. Nii sattus ka kunstnikudiplomita ja juba pensionieale lähenev O.Lääne paratamatusse vastuollu üldise kunstisuundumusega.

Lõpuks 1961. aastal saab Osvald Lääne jätkata kunagi “Pallases” sõja tõttu pooleli jäänud kunstiõpinguid. Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsesid viieaastased kujutava kunsti kaugõppekursused asjaarmastajatele. Kunstnik võttis oma õpinguid väga tõsiselt. Siirameelselt tegi ta kaasa lihtsaimadki, talle ammu selged katseharjutused. Et juhendajaid oli palju, on Oskar Lääne tolleaegse loomingu üldpilt oma käsitluslaadilt eklektiline ja tasemelt ebaühtlane. Ometi on kunstnik ka tol ajal loonud rida õnnestunud ja terviklikke teoseid. Ilmselt ei mõistnud juhendajad isegi seletada, miks võimekas kursuslane oma stiiliotsingutes on nii hüplev ja püüab matkida tunnustatud eesti professionaalsete meistrite maneere, ent pole suuteline leidma talle endale ainuomast väljenduslaadi. O.Läänele tehti etteheiteid katses võtta ülejõu käivaid ülesandeid ja niiviisi “professionaalitseda” ning soovitati tal hakata maalima naivistlikus maneeris – nii, nagu harrastuskunstnikud enamasti ikka maalivad... Tagantjärele on O.Lääne ise põhjendanud seda asjaolu itaalia renessansimeistri Tintoretto parafraasiga. Kui viimaselt tema kuulsuse tipul küsiti, miks on ta varases loomingus palju keskpäraseid töid, vastanud too: “Mul oli palju nõuandjaid”.

Taas kord torkab silma Osvald Lääne nii nõrkus kui tugevus sisse elada oma eeskujude käsitluslaadi. Nii on ta püüdnud jäljendada – ilmselt juhendajate soovitusel – 1960. aastate esimesel poolel moejooneks kujunenud plakatlikult üldistavat dekoratiivset maalilaadi oma toonitatud tumeda kontuuri ning ühevärvilistest ja varjunditevabadest laikudest moodustuva tasapindse kujutisega (Alfred Saldre). See laad oma tugeva ja selge vormiga oli küll kooskõlas O.Läänele iseloomuliku monumentaalse üldistuspüüdega, kuid ei saanud teda rahuldada ühetooniliste värvipindade monotoonsusega. Paremini sobis talle Lepo Mikko tollal geometriseerivalt üldistava monumentaalse laadi jäljendamine, ent ka see polnud O.Lääne kunstnikuhuvidele orgaaniliselt sobiv lahendus. Ka on ta teinud katseid luua midagi Olga Terri ja Leili Muuga naiselikus, nüansseeritud maalimislaadis. Vastukaaluks sellele on ta püüdnud teha ajutisi kõrvalpõikeid mehisemasse prantsuse fovistlikku maalikunsti, aga interpreteerinud ka Riiklikus Ermitaažis nähtud prantsuse maalikunstniku Henri Matisse’i (1869-1954) teoseid.

Alles mitu aastat hiljem, pärast prantsuse postimpressionistide taasavastamist leidis Osvald Lääne lõpuks teda ennast rahuldava stiilisümbioosi. Ise nimetas ta oma avastust “laikmaaliks” või “laikudega maalimiseks”. See on kunstniku loomingu kindlasti kõige ebatavalisem tahk. Osvald Lääne ise on põhjendanud oma maalimislaadi, mida ta viljeles alates 1968. a. ühtejärge viisteist aastat, mitmeti. Ühest küljest püüdis ta – piltlikult väljendades – kubistide poolt lõhutud vormi tükkidest taas kokku panna looduses esineva vormi. Ehk kunstniku enda sõnutsi “viia tagasi looduse vormi need killud, mida ulakad on ära lõhkunud”. Veelgi konkreetsemalt väljendub ta kolmepunktilises teesis: “Laikudel minu töödes on kolm olulist komponenti: 1) Näidata tavalisele inimesele selgelt kui palju värvinüansse ühes looduslõigus võib esineda. 2) Esineb meid ümbritsevas tehnilises olemises väga palju laigu väljendusi, nagu igasugu ehitusdetailid hoonete sees kui väljas nähtavad, ka hooned, riietuses, ja ka katse- kui muud põllud on kindlapiiriliselt jaotatud, ja nii edasi. 3) Ja lõpuks tänapäevalik standart kõigis tänapäeva tehnilisis tooteis.” Ning veel kord: “Vassili Kandinsky – laigud, Piet Mondrian – ruudud. Minu tööd on nendest sinna, kus peab kunst olema, loodus täis elu! Looduse vorm.” Ja lõpuks veelgi selgemalt: “Futuristid, kubistid, abstraktsionistid lõhkusid laikudega vormi! Kuid laigud minu maalidel on selleks, et teenida vormi ja värvi. Nii et laigud minu maalidel on vormi ja värvi teenistuses. Ja vormi elavamaks muutmiseks, värvikamaks!” ning “Kubism, see on vormi lõhkumine – aga mina vormi ei lõhu – mina lõhun värvi. Värvi kubism!?”

Tegelikke põhjuseid võis olla enamgi. Osvald Lääne on suure ja üldistatud vormi meister, kes oleks võinud tegutseda ka monumentaalmaalijana. Vaadates tema 1960. aastate stiiliotsinguid eriti just impressionistlikkust vältivas käsitluslaadis, torkab silma mõningane abitus suuremate värvipindade faktuuri struktureerimisel. Kunstnik on oma märkmeraamatuis ka ise väljendanud: “Minul on tähtis pildipinna faktuuri struktuur, s.t. et maalipinnad tunduksid elavatena. Et poleks maalis igavaid siledaid pindu, see tähendab peaaegu ühevärvilisi pindu pole tarvis. Ei talu neid!”. Seega pidid erivärvilised laigud suutma asendada peeneid, enamasti ilma kindla vormita erivärvilisi pintslitõmbeid. O.Läänet köitis kunstiteoses ennekõige koloriit, ent eriti välja arenenud oli tema vormitaju. Kunstniku veendumuste kohaselt pidi maaliteoses olema esmatähtis kujutise kindel ja äratuntav vorm, mida värv, vormi ennast lõhkumata, iseseisvalt täiendaks. Selline lähenemine maalile oligi peamisi põhjusi, miks O.Lääne distantseerus impressionistidest, kelle loomingus – vastupidiselt – oli vorm koloriidi kõrval sekundaarne. Kunstniku arvates näis aga vormi täpsus ja selgus maalilisust taotlevate peente pintslitõmmete vormituse tõttu ikkagi mingil määral kannatavat. Just seepärast ongi Osvald Lääne maalidel eriline tähtsus vormi modelleerival kontuuril ning just seetõttu on ka kujutist moodustavad erivärvilised laigud kindlapiirilised ja geometriseeritud. – Tõepoolest omapärane kompromiss vormi ja värvi vahel, milles kumbki pole teineteisele otseselt ohvriks toodud.

Niisiis näivad Oskar Lääne “laikmaalid” koosnevat justkui kahest kihist, sealjuures sihiteadliku taotlusega, et maali vormi üldmulje oleks küll looduslähedane, ent kompositsioon tervikuna mõjuks samal ajal pisut ebareaalsena – sellisena, nagu seda looduses otseselt ei esine. See vastuolu pidanuks vaatajat omamoodi lummama, pannes teda niiviisi maali lähemalt uurima. Kunstnik ise kvalifitseerib seda omapärast kahekihilisust kui “stereo”. Nii paigutab ta malelauataoliselt sümmeetriliselt kõrvuti väga lähedased pooltoonid üheaegselt nendesamade pooltoonide vastandvärvidega. Selline värvikäsitlus võib kohati olla küll pisut väsitav oma silme ees vibreeriva ja kohati “ruumilisena” mõjuva koloriidiga, ent on olnudki taotluslik.

Kunstnikkonna hulgas sellist harjumatut “laikudega maalimist” otseselt küll ei kiidetud, ent ometi otseselt ka ei laidetud. Igal juhul äratasid need teosed tähelepanu ja huvi kõigis kunstnikes, kes neid oli näinud ja kes kõik tunnustasid Osvald Lääne vaieldamatut omanäolisust. Vaid ühelainsal teadaoleval juhul – pärast “laikmaalide” esimest põgusat nägemist soovitati kunstnikul need laigud kõrvaldada. Ent järgmistel kordadel, maalidega juba lähemalt tutvudes soovis too kriitiline kunstnik O.Läänele palavalt edu ja jõudu, lõpetades oma kommentaarid ning kiidusõnad hüüdega “Au tööle!”. Sest ühe sellise “laikmaali” teostamine on tõepoolest vaevarikas ja aeganõudev.

Oma maalimislaadi teoreetilisi põhjendusi näib O.Lääne olevat ammutanud mitmest ja väga erinevast allikast. Esmatähtsana tulevad kõne alla tema lemmikute, rühmituse Les Nabis kunstnike tõekspidamised. Nagu Osvald Läänegi, vastandasid ka nemad end vormi lõhkunud, täpsemalt vormi värvimassis lahustanud impressionistidele, kelle tegevuse all kannatas eriti just portreekunst, mis suuremalt jaolt põhinebki täpse ja individuaalselt konkreetse vormi selgel edasiandmisel. Ka nemad täidavad sageli maalipindu korrapäraselt paigutatud, ehkki ebakorrapärase vormiga värvikujunditega (mitte segamini ajada puäntillistide maalimislaadiga!). See oli just selline lähenemine vormile, millest hiljem on välja kasvanud Euroopas domineerinud juugendstiil ja eriti Gustav Klimt'i (1862-1918) dekoratiivset laadi maalikunst oma sageli geometriseeritud värvikujunditega maalipinnal. Kõik need kunstnikud taotlesid teatud dekoratiivselt mõjuvat monumentaalsust kompositsiooni sihiteadliku kahemõõtmelisusega ja perspektiivi teadliku moonutamisega. Ning lõpuks on neile kõigile ühine ka sümbolismi kalduva allegooria-taotlus, mis Osvald Lääne loomingus avaldub kunstiteoste omaette grupina.

Portreesid on kunstnik teostanud arvukalt. Nende kõige tähtsamal osal – näol – on kunstnik geometriseeritud laike püüdnud vältida, asetades vastandvärvid kõrvuti ebakorrapäraste laikudena. Ning siit veel üks inspiratsiooniallikas – Nikolai Triigi sajandialguse portreed, milles kunstnik kasutab just näopartiis samuti julgelt kõrvuti paigutatud vastandvärve, nagu näiteks hele erkroheline ja lillakasroosa.

Erinevalt prantsuse rühmituse kunstnikest ei taotlenud O.Lääne mitte niivõrd subtiilseile ja rikkaliku faktuuriga värvipooltoonidele rajatud üldkoloriiti – kõrvuti asetatud pooltoone kasutab ka tema – vaid prantslastele vastupidiselt püüab ta esitada maksimaalselt võimaliku hulga värvitoone, mis poleksid allutatud ühelegi domineerivale värvile, ent püsiksid ikkagi tasakaalus. Ja selles on ta õigustuse leidnud op-kunsti rajaja Victor Vasarely (sünd. 1908) loomingus, kes mõnikord samuti kasutas praktiliselt kogu spektrivärvide skaalat, sealjuures samuti ristkülikukujuliste värvilaikudena, ehkki teistel optilistel eesmärkidel.

Osvald Lääne on kirjutanud: “Ma ei taha moodne olla, ei taha ka originaalitseda. Kuid tahan natuke katsetada seda, mida teised on ehk kahesilma vahele jätnud.”. See tagasihoidlik taotlus on tal kindlasti õnnestunud.

Omaette grupi „laikmaalide” hulgas moodustavad allegooria-laadsed lüürilis-eepilised üldistused, mis käsitlevad üldinimlikke teemasid nagu “ema ja lapse usalduslik suhe”, “perekond”, “noorusarmastus”, “pulm”, “meie igapäevane leib” jne. Sarnaselt eeskujuks olnud prantsuse rühmituse Les Nabis kunstnikele utreerib O.Lääne teatud monumentaalsuse ja eepilise üldistatuse mulje saavutamiseks sihiteadlikult perspektiivi, aga lihtsustab ka looduses esinevaid vorme. Tegelaste näoilmed seevastu on peaaegu portreeliselt individualiseeritud, mistõttu kompositsioonid tunduvad olevat seostatud konkreetse koha, aja ja inimestega ning mõjuvad elavamatena kui taolised allegoorilised üldistused enamasti. Eesti kunstis on selliseid käsitlusi esinenud harva – enam kohtame me seda pigem lõunapoolsemate rahvaste, aga ka nõukogude vene ja kaukaasia rahvaste kunstis. Seepärast võivad need esmapilgul mõjuda pisut võõrapärastena. Kõigele lisaks on mitmete selliste kompositsioonide üldkoloriit eesti kunstile harjumatult kontrastne oma raskepäraste punaste ja neile vastanduvate roheliste toonide kahekõnes, meenutades niiviisi taas lõunamaist traditsiooni. Ometi on just need looduses enim esinevad värvid. Pealegi pole kunstnik kunagi taotlenud olla sihiteadlikult rafineeritud. Nõnda esitab O.Lääne siinkäsitletava maaligrupi kompositsioonidel sageli just rahvakunstile, ehkki taas vähem eesti rahvakunstile omaseid otsevihjeid looduses esinevatele analoogiatele. – Nii näiteks kevadmängu-aegses pulmarüüs teder puu otsas kompositsioonil, mis kujutab pulmalisi Jõgeva linnatänaval. Ka oma lemmikute – laste kujutamisel on O.Lääne olnud eesti kunstile ebatraditsiooniliselt tundeline ja hell. Tagasihoidlike pooltoonide ja vaoshoitud tundeskaalaga harjunud põhjamaalasele võib selline värvi- ja tundeküllus mõjuda pisut vürtsitatuna ja magusana, ent sel juhul võib tegu olla ka kunstniku ja vaataja temperamentide erinevusega ning sugugi mitte ilmtingimata väärtushinnanguga skaalal “hea – halb”. Pealegi ei saa eitada ega eirata iga kunstniku suveräänset õigust väljendada end just nii ja mitte teisiti.

Just viimati vaadeldud kompositsioone iseloomustab teatud sihiteadliku rahvapärasuse, eheduse ja jõulise otsekohesuse taotlus. Ning siin avaldubki Osvald Lääne tegelik missioon – olla oma kodukohale ja kaaskondlastele Maa Sool. Tema omanäoline ja ebatraditsiooniline kunst – see on rahvapärase, lihtsa ja eheda tundemaailma käsitlemine professionaalse kunsti vahenditega. Ja see on just see spektriosa, mis eesti kunstis tollal puudus. Oma siirast patriotismi väljendas O.Lääne ka Vooremaaga seotud või Vooremaalt pärinevate kultuuritegelaste portreegalerii loomisega. Just portree on kunstniku loomingus vast kõige õnnestunum ja vähim küsitavusi tekitav žanr. Väga täpse ja kindla vormitajuga ning samal ajal hea üldistusvõime ning visuaalse mäluga, on kunstnik need enamasti teostanud mälu, aga ka fotode järgi (ammusurnud kirjanikud) ning väga harva modelleerinud natuurist. Ometi on ta kõikides neis suutnud tabada portreteeritava olemust. Veendumaks selles, piisaks, kui vaadata O.Lääne mõnda lõpetamata jäänud portreed, milles klassikalisele kunstile omases monokroomses alusmaalis on kunstnik vaid mõne kindla ja selge joonega täpselt ja elavalt fikseerinud portreteeritava.

Seda kultuuritegelasi jäädvustavat missiooni on kunstnik jätkanud ka elu viimasel aastakümnel, ehkki hoopis intiimsemas laadis – akvarellis ning mõnevõrra harjumatus maneeris. Neis on O.Lääne püüdnud esitada tänapäeva Tartu kunstielu suurkujusid – tunnustatud kunstnikke ja kunstiteadlasi 19. sajandi alguses, seega siis Tartu Ülikooli taasasutamise ja Tartu kui kultuurikeskuse hiilgeajal valitsenud stiilis. See oli kammerlik, oma staatilisuses ehk pisut koomiliselt mõjuv biidermeierliku kunsti kohalik variant. – Meenutagem kasvõi ülikooli algusaastate silmapaistvate tegijate miniatuurportreesid või väikeseformaadilisi lihtsaid olustikulisi stseene tollaste tartlaste eluolust. Ent portreteeritavate ring pole piirdunud vaid tartlastega, kellega Osvald Läänel oli kujunenud tihedamad sidemed. See laienes üldse silmapaistvamatele kaasaja eesti kunstielu kujundajatele. Nii on ta mälu järgi portreteerinud Olev Subbit ja Tiit Pääsukest, keda ta tollal tegutsenud eesti maalikunstnikest on hinnanud kõige kõrgemalt, aga ka Jaak Soansi kui suurima eesti kirjaniku A.H.Tammsaare monumendi autorit. Samasuguses detailirikkas ja peenes laadis on ta loonud žanrilisi akvarellikompositsioone tervest reast tegelaskujudest, mis pärinevad teda köitnud kaasaegsetest kirjandusteostest, eriti aga Oskar Lutsu kui ühe tema lemmiku ja tihedalt Vooremaaga seotud kirjaniku loomingust.

Kõiki neid subtiilseid akvarelle iseloomustab omapärane mahe huumor. Figuurid neis kompositsioonides on sageli taotluslikult staatilised ning lapselikult ujedad ja ebalevalt kohmakad. – Sellised, nagu võiksid end tunda argliku tundemaailmaga ja ebakindlad inimesed, keda on ootamatult üllatatud hetkel, mil arvatakse olevat iseendaga. Siin on kunstnik püüdnud tabada inimestele nii igapäevaseid ja loomulikke, ehkki enamasti varjatud ja kiiresti mööduvaid, hetkelisi meeleoluseisundeid. Teisisõnu on Osvald Lääne soovinud küpsetes isiksustes üles leida selle eheda lapseliku alge, mis varjatult on meis kõigis säilinud ja mida paraku enamasti häbenetakse ega näidata välja. Seda vaikset ja intiimset sisemaailma on kunstnik kujutanud paljumõistva eemalseisja heasoovliku naeratusega. Neis küpseis ja pisut melanhoolseis akvarellides nagu aimduks nukrat tagasivaadet ja kokkuvõtet oma loomingulisest kreedost ning möödunud pettumusterohkest kunstnikuelust. – On juba tunda läheneva sügisküpsuse hingust.

Elu viimastel aastatel oli O.Lääne maalikunsti loomisest juba loobunud, ehkki otsustas pensionile jääda veelgi hiljem – alles 76. eluaastal. Ta võtab oma möödunud elu kokku sõnadesse: “Looja isiksusega peavad kaasas käima elamata jäänud isiklik elu, materiaalne kitsikus, armastuse ning armastatu puudumine, ja muud elu piiratused.”

Tagantjärele saab vaid teoretiseerida. Alustanuks Osvald Lääne oma aktiivset kunstnikutegevust vaid kümmekond aastat varem – 1950. aastate alguses, oleks tema looming tõenäoliselt kujunenud sootuks teistsuguseks. Ajal, mil ühemõtteliselt oli kilbile tõstetud looduslähedane ja ennekõike realistlik kunst, oleks kunstnike liidu liikme staatuse taotlemine osutunud lihtsamaks. Liidu liikmelisusega kaasnes juba ka ametlik tunnustus professionaalse kunstnikuna. Nimelt olid kõik nõukogude kodanikud töökohuslased. Üksnes loominguliste liitude liikmed tohtisid tegutseda vabakutselistena ja elatuda ainult oma loomingu müügist. Nii poleks kunstnik olnud sunnitud aastakümnete jooksul täitma vaid jooksvaid tööülesandeid dekoraatorina kohalikus kinos ja kultuurimajas. O.Lääne ise nimetas end tagasihoidlikult “pühapäevamaalijaks”. Sisuliselt on tal õigus sedavõrd, kuivõrd oma tegeliku kutsumuse – maaliloominguga sai ta tegelda tõepoolest üksnes põhitööst vabal ajal. Teisest küljest oli ta väikelinna iseseisva kunstitegijana sõltumatu ka kunsti üldisematest suundumustest, millega igal loomingulise liidu liikmel tuli vähemal või rohkemal määral arvestada. Tõenäoliselt just see pealesunnitud rippumatus võimaldaski Osvald Läänel oma loomingus isenäoliselt ühendada Vooremaalt saadud pärimuskultuuri ja Tartus omandatud professionaalse kunsti alused ning lõimida sellesse nii erinevatest ajastutest ja erinevatest kultuuridest pärinevaid jooni. Teisisõnu: kokku põimida erivärvilisi niite pärimuskultuuridest ja professionaalsest kõrgkultuurist. Kui veenvalt see tal õnnestus, jäägu iga vaataja enda otsustada.

Ja viimane sissekanne Osvald Lääne märkmevihikus:

“Sageli kahtlevad inimesed ilu juures. Aga ilu ju kutsub heale ja kasulikkusele! Ilu on suur tõde ja suur jõud. Õnnetud on need, kel ei ole antud sellest aru saada. Kõik inimese suured ja tõsised teod on viljakuseta, kui nad enestele iluduses kuju ja sümboli ei leia! Kunstiga luuakse tulevikku. Kõik hävineb ja langeb kokku – jääb ainult kunst! Kunst on kaunis, sest ta on kõige täielikum, kõige kestvam, mis inimene on loonud. Temas leidub vastupeegeldus kõiges, mis inimeses igavest jumalikku on.”