Bruno Héroux (1868-1944)
Leipzigis sündinud ja enamasti seal tegutsenud saksa graafik ning maalikunstnik, Leipzigi
Graafiliste Kunstide Akadeemia õpilane (alates 1908 sealsamas professor). Oli eriti just enne
I Maailmasõda tunnustatud tarbegraafik, eelkõige aga rahvusvaheliseltki hinnatud pisigraafika-ja
eksliibrisemeister - üks hinnatumaid ttolleaegsel Saksamaal. Viljeles kõiki sügavtrükitehnikaid
(ofort, kuivnõel, pehmelakk, metsotinto, akvatinta), neid omavahel osavalt kombineerides.
Suurema osa oma loomingust teostas oforditehnikas, ent on tirazheerinud oma kompositsioone
ka litotehnikas (reisimuljed Itaaliast ning Venemaalt), aga ka puugravüüris (enamasti eksliibrised).
Pärineb 17./18. saj. vahetusel Prantsusmaalt emigreerunud protestandiperekonnast. Esimesed
impulsid ja huvi sügavtrükitehnikate vastu sai oma gravöörina tegutsenud isalt. Nooruses töötas
mitme teisejärgulise moe-ja naljaajakirja illustraatorina, kus äratas tähelepanu detailitäpse ja
tehniliselt meisterliku joonistajana. Seetõttu sai tellimuse eriti töömahukale, omalajal epohhaalsele
prof. Spalteholz'i Lepzigis välja antud paljuköitelisele "Inimese anatoomia atlasele" (ligi 800 illustratsiooni,
mida kunstnik teostas kokku 8 aastat) ning selle edu mõjul ka prof. Schmaltz'i Berliinis kirjastatud
"Hobuse anatoomia atlasele". 1900 aasta paiku siirdus Pariisi, kus esines regulaarselt Prantsuse
Kunstnike Salongi (Salon des Artistes Français) näitustel, võites 1906. aastal ka auhinna. Seejärel
pöördus tagasi Leipzigisse.
B. Heroux on külastanud ka Eestimaad kusjuures kohtunud oma endise õpilase
Karin Põksiga (Piepenbergiga) Suur- Tutermaa talus. Sellest ajast on teada kolm tema tööd.
Mare-Liisi portree, graafilised lehed Keila kirikust ja surnuaiast.
Bruno Héroux loomingu paremik esindab suurepäraselt 20. saj. alguses kõikjal Euroopas viljeldud
juugendstiili, mille üheks silmapaistvaks keskuseks oli ka Leipzig oma suurte, vanade ja katkematute
raamatukunsti traditsioonide ning elava kunsti-ja muusikaeluga. Kunstnik tegutses tunnustatud
tarbegraafiku ja pedagoogina ka maailmasõdade vahelisel perioodil, luues enamasti kujundusi diplomitele,
auaadressidele, unikaalsetele õnnitluskaartidele jne., ent jäi juba moodsamas laadis tegutsenud nooremate
kunstnike varju. Seepärast oli B. Héroux looming kuni hilise ajani vähetuntud. Viimasel aastakümnel, mil
taas on hindama hakatud kunsti sihiteadlikku stiilitaotlust, on silmnähtavalt kasvanud huvi ka Bruno
Héroux' loomingu vastu, ja seda nii Euroopas kui USA's. Kunstniku teoste hinnad rahvusvahelistel
kunstioksjonitel näitavad jätkuvat tõusutendentsi.